Umbkeelne migrant ja asjatud arvamused

CRACK 12. jaanuar 2012

Kaur Kender / Kommentaarid (2)

Kaur Kender

CRACK

Teate mida? Te ei tea sittagi. Te ei ole kunagi teadnud ja ei saa kunagi teadmagi. Te arvate, et te teate, et Scooter on sitt? Ah, et te ei tea isegi, mis on Scooter!? No teate! Scooter on saksa bänd. Ropp. Ja ma ütlen teile, et kui te arvate, et te saate öelda, et Scooter on sitt, siis sittagi, te ei saa seda öelda. Mina saan.

Ma saan seda öelda tänu kokaiinile. Ma panin just esimese laksu. Huh, kui hea. Selline selgus on peas, et täisa lõpp. Kuhu ma jäingi. Ahjaa. Scooter. Scooter laulab saksa keeles: I’m raving, I’m raving, ja nad ei tea ravingust mitte midagi. Nagu ka teie ei tea Scooterist. Eksju? Mina tean. Nii teist kui Scooterist. Mida minuga peale hakata? Ei tea. Ei teie ega mina.

Ma nägin Scooterit esimest korda telekast kolm kuud tagasi. VIVAst. Umbes kolm kuud tagasi. See oli siis, kui ma esimest korda speedi panin. Karm värk see speed. Kõik, millest speedi all mõtled, läheb meelest ära. Hävib. Täielikult. Nii on tavaliselt, aga teate, Scooter jäi. VIVAst oli just mingi saade, JAM nimeks, seal räägiti pikalt Scooterist. Scooter rääkis endast. Ka pikalt. Ma ei saanud midagi aru, saksa keel, noh, aga hei! Kes üldse tänapäeval saksa keelt oskab? Scooter ise unustaks ka parema meelega oma saksa päritolu. I’m raving, I’m raving. Ma pean vist panema järgmise laksu kokat.

Nii. Saage aru, ega see, et ma köögipõrandal madratsil laman, ei muuda midagi. Ikkagi on nii, et see, mis ma tean, on see, mis ma tean. Mul on veel ⁹⁄₁₀grammi järel ja see veab mind veel mitu tundi edasi. Siis tuleb jooma hakata. Ja hommikul tuleb tööle minna. Ja ahve näha. Ahvid olete. Ahvid. Sittagi te ei jaga. Kurat, kui hea kraam. Täitsa lõpp. Ma pole varem sihukest värki teinud. Kollane. Suures kamakas.

Täitsa lõpp. Lõigata on küll tüütu, aga, teate, puhtamast puhtam kraam. Nii, ahvid. Ja hommikul tuleb jälle teiega kohtuda. Nii. Järgmine.

Ahh! Selge! Te ei saa ju midagi aru. Ainus asi, mida te taipate, on see, kui keegi on joodik. Või see, kui keegi ei ole joodik. Kolmandat võimalut ei ole. Teie jaoks. Minu jaoks on. Veel üks laks. Seekord teen pikema. Mida kuradit. Ahvid. Te ei tea, mis on hea. Kurat!

Huh! Sa kurat, kus on ikka võimas kama. Nii. Ahvid. Te ei saa arugi, mida Scooter teeb. Võtke teadmiseks. Scooter aga saab aru, mida Scooter teeb. Scooter võlub inimesi sama asjaga, millega Hitler võlus. Just noori inimesi. Hitler-Jugend. Saate aru? Korrapärased meloodiad, reguleeritud meeleolud, selgelt artikuleeritud sõnad. Sama nagu õppida reivi tantsima peotantsu kursustel. Ahvid. Aga kes seda taipab?

Keegi. Järgmine laks.

Niiiiiiiiih. Niiiiih. Saate nüüd aru või? Mul on pool otsas. Aga pool on veel alles. Saate aru. Sõltub vaatepunktist. Kõik sõltub vaatepunktist. Kõik on alles. Ainult et: sees ja väljas, erinevad naljad. Ma ei tea, miks seda kama rohkem ei võiks olla. Võiks olla selline suur kilekott, kokaiini täis, pistaks igal hommikul pea sisse ja hingaks. Hingaks, raisk, pool tundi. Siis. Oh, ahvid, mida te minuga siis teeksite? Te ei saaks siis üldse enam minuga koos olla. Keeruline? Ah? Juba praegu on keeruline. Nüüd ma teen ühe jämeda.

 Vot see oli laks! Sa süda! Miks ma, kurat, köögipõrandal olen? Madratsil? Perse, ma olen segi vä? Ahjaa! Mingid korgid põlesid läbi ja ainult siin on valgus. Jaa, ega kokaiini pimedas ei vea. Teate ju küll, mis kokaiin maksab. Sada taala gramm. Kuld, raisk, mitte nagu amf. Ja vahet ei ole. Siitsamast, köögipõrandalt, kontrollin ma teie kõikide elusid. Ma olen nagu Scooter! Saate aru, nagu Scooter! Ei saa te aru. Ahvid. Ahvid olete. Ja mida kõike te usute. Lõpp. Täitsa lõpp. Ahvid!

Nuuuuuh!!! Sa raisk! Üks on veel! Ühe triibu saab veel! Väga hea! Panen kohe ära! Niiiiih! Niiiiih! HAAAA!!! SA RAISK!!! HAAAA!!! SA RAISK!!!

The higher you fly, further you fall. Tennant. Pet Shop. Kõike ta teab. Jeesus, kui sitt. Jeesus, kui sitt. Ma suren ära. Appi, kui sitt. Minuga on kõik läbi. Oleks veel. Oleks üks gramm veel. Perse. Ma paneks veel. Mina ei tea. Mina ei tea, mis saab. Raisk, kui sitt. Jube. Minuga on kõik läbi. Mis saab. Mida ma teen. Kurat. Jube. Juhe. Kõik on

Läbi. Mida ma teen. Viin! Mul on külmkapis viin. Just! Alla tuleb juua. Ei tohi kuk- kuda! Alla tuleb juua. Teravad servad maha. Alla tuleb juua. Kurat! Külmkapi uks ei liigu. Kuradi madrats. Kuradi madrats!

Kõht on tühi – Neetud! kui rõve! Süda hakkab keerama!

Üüüüüüüüü, kui rõve on viina maitse! Lõuad lähevad krampi. Perse, üldse ei aita. Üldse ei aita. Peab veel jooma. Jube! Mis aitab? Veel peab jooma! Täis peab jooma. Ei jää täis. Kõik on selge, ma näen selgelt ,et ma ei jää täis. Koka ei taandu. Veel tuleb juua! Üüüüüü... Ma hakkan oksele. Nii vastik on. Nii vastik on. Kõik on läbi, nii vastik on, ma pean veel jooma...

 “Nohu?” küsib ülemus.

Noogutan.

 “Valmis?” küsib ülemus.

Raputan pead. Mu pea on nii tatti täis, et ma tunnen, kuidas loksub. Saaks ilma pealiigutuste ja rääkimiseta. Ei saa. Nuusata ka ei saa. Kuigi varsti peab. Varsti on üldkoosolek. Ja ma pean veel rääkima. Pikalt ilmselt. Viinast on kohutav peavalu. Ja uimasus. Või on uimasus Valiumist? Mis kuradi Valium tegelikult. Diazepam. Väga hea rohi, muuseas, pohmelliga võitlemiseks. Aga varsti peab nuuskama. Ma ei saa sinna koosolekule sellise vatisena ilmuda. Haiget ei sobi vist ka teeselda. Ma olen viimased paar nädalat haiget teeselnud. Midagi muud. Saaks nuusata, nii, et veri jooksma ei hakka. Pean peldikus nuuskama. Vetsupaberisse. Ja siis ootama, kuni verejooks kinni jääb. Ja vatiga tuleb midagi ette võtta. Vatt sees. Kõik on vati sees. Hea asi see Diazepam, muuseas, pohmelliga võitlemiseks. Aga asjad teeb kuidagi pehmeks. Varsti on üldkoosolek. Ma ei saa ju sinna niimodi vatisena minna. Ma pean seal rääkima. Pikalt ilmselt. Asjadest, mida veel ei ole, aga mis kohe olema saavad. Ma pean seal olema energiline. Energiline nagu... Peas loksub. Ma pean ikkagi minema nuuskama. Üksõik, tuleb verd või ei tule. Küll ta järgi jääb. Ja siis, kui järgi jääb... Koban käega pluusi rinnataskut. Kaasas. Speed. Väikses kilekotikeses. Ja kõrval lühike kõrs. Väga hea. Speed saab loa mind läbi koosoleku vedada. Väga hea. Diazepam on ka, muuseas, väga hea rohi, just pohmelliga võitlemiseks...

“Homseks?” küsib ülemus. Ma ei suuda. Kurat. Aeglased ahvid. Midagi ei taipa. Jube lugu. Keegi räägib. Ma haigutan. Ma haigutan iga ta sõna vahele. Ühe korra. Iga sõna vahele. Aeglane ahv.

Noogutan.

Ütlen: “Asi pole minus asi pole teistes asi on üldises elutempos ja see on asi mitte tähtajad mille pärast tuleks muretseda asi on kiiruses selles kuidas inimesed elavad selles kui palju taibata suudetakse midagi ei suudeta see on selge et küll mina valmis teen see on mureta aga inimesed ei saa ikkagi midagi aru elavad nagu kilpkonnad kuulavad Scooterit ja arvavad et elavad tegelikult elamata.”

Ülemus noogutab. Aeglaselt nagu kilmkonn. Ja hakkab rääkima. Ta räägib nii aeglaselt et ma võiksin iga tähe vahele ühe korra haigutada sihukeste inimestega pean ma koos töötama sihukestel koosolekutel pean ma istuma ja aru andma oma tegudest sa süda kus speed tuli ikka laksuga üles käib nagu lainetega üle selgroo kui mõnus keegi pole selleks valmis keegi pole speediks valmis keegi pole kiiruseks valmis keegi ei märka mu käte higistamist keegi ei märka et mu pupillid on nagu tõllarattad keegi ei märka et tõllarattad tuleb tegelikult öelda silmade mitte pupillide kohta keegi ei ole valmis keegi ei mõtle uusi sõnu kuigi tõllarattaid pole enam olemas võiks öelda silmad nagu 21-tollised veljed silmad nagu valuveljed.

 “Kõik” ütleb ülemus lendanuksestväljataksopealekoju

 

“Wells,” mõtlen peale kolmandat mahvi.

“Wells,” mõtlen.

 “Well,” mõtlen. Unustasin hingata. Välja. Välja hingata. Hingan välja. Pole. Pole paremat. Pole paremat asja. Pole paremat asja, kui juba hommikul kell üksteist kodus olla ja speedi kaifi hašiga alla suitsetada. Pole. Pole paremat asja. Speed. Speed ongi kiirus. Wells. Wells sellest kirjutakski. Wells... Wells sellest unistakski. Unistaja. Raamat. Mis on raamat. Well. Hingata. Ei tohi unustada välja hingata. Lähen riiuli juurde. Wells. Võlupood. Mitte see. Mitte see. Hoopis see: Uus Kiirendaja. Uus. Kiirendaja. Kiirendad, mida vaja, võtad maha aja, teistel, nagu vaja, kiirendaja... Wells... Wellls... Wells, sa jagasid matsu. Juba ammu ammu. Sina saaksid aru. Sinuga koos tunneks ma ennast nõupidamisel hästi. Ka kiirendaja all olles. Wells.

Hea hašš on. Tükis. Plastiliin. Kõik, mis on tükis... on, tuleb välja, on hea. Nagu coke, dope. Nope. Speed tükis on paha, väga paha, võib tekkida tunne, et oled visanud raha maha, mitte ette, vaid taha. Ja raha. Just raha. Tuleb vaadata, et tuhk ei pudeneks maha.

Tõusen püsti. Istun maha. Tõusen püsti, mõtlen istudes. Püsti seistes mõtlen: istuks maha. Telekas. Telekas. Mängi, telekas. Ei mängi. Ahjaa! Korgid ununesid. Korgid põlesid maha. Köögis, meenutab, on voolu. Meenub. Haaran teleka. Jõuan kööki. Istuks maha? Vara. Toon video. Ühendan. Külmkapp jääb vait. Pole paha. Tal ei ole enam voolu. Pole paha. Toon kasseti. Teels veel? Hašši? Ei tee. Pole üldse paha. Vaatan maha. Kui pikalt? Sada aastat. Pole paha.

Selge. Kas valgus läks heledamaks? Või kõikus vool? Ei tea. Köögis põleb ju tuli. Kassett. Kasset on mul käes. Juba ammu. Pole paha. Juba ammu pole paha. Panen maki mängima.

Cape Fear. Vengance is Mine. Pole paha.

Istun.

Maha.

Magan.

“Speedi ei taha,” ütleb sõber ja võtab taskust koti tablettidega. Mul on hea olla. Mul on iga kord peale dope’i tegemist lõpp hea uni. Speediga ei saa üldse muidu magama jääda, kui dope’i ei tee. Huh. Vedas, et mul dope’i oli. Sõber istub minu madratsile.

“Kuidas sa sisse said?” küsin.

“Uks oli lukust lahti.”

Tõmban teki endale ümber ja haigutan.

“Kuradi hea päev oli,” ütleb veel kord haigutades, “ja mis kell on?”

“Kaheksa.”

“Kaheksa?” imestan. Ma olen ju siis maganud küll. Vaatan kotikest.

“Mis E’d on?”

“Uued. X-files.”

“Mis X-files?”

“X on peal. Pidi raskelt hea olema. Sul näitab ainult siin videot?”

Mõtlen. Vist jah ainult videot. Aga kaabli peaks saama siia ka vedada. Tõusen püsti.

“Ma vaatan seda kaabli asja.”

Lähen vannituppa ja vaatan ennast peeglist. Silmatilgad jäid töö juurde. Silmad on veripunased. Vahet ei ole. Hommikul tilgutan nad jälle täis ja keegi ei saa midagi aru. Pesen hambad.

“Ma vedasin kaabli ära,” ütleb sõber. Telekast tuleb VIVA.

“Väga hea, viitsid, too esikust see kott”, ütleb ta mulle.

Toon koti. Kotis on suur Bon Aqua ja suur Coca Cola. Keegi ei taipa, et kui lähed poodi ja ostad suure vee, kaks rulli sitamajapaberit ja kaks Snikersit, siis on see kindel märk sellest, et kohe läheb kokaiini panemiseks. Vahet pole. Pimedad.

Meil ei ole seekord paberit ega Snikersit.

Meil on ecstasy.

“Näri puruks ja neela alla,” ütleb sõber. Närin. Joome vett. Ootame. Et tuleks üles.

VIVAs laulab mingi poistebänd: Quit playing games with my heart. My heart. My heart.

“I-i-i-i-jee...”

“I-i-i-i-jee...”

“Võvõvõvõvõvõvõvõvõvõvõ?”

“Sõsõsõsõsõsõsõsõsõsõsõsõsõ!”

“Ijijijijijijijijijijijjee.”

“Ijijijijijijijijijijijjee.”

“Pa-pa-pa-pa-pe-pe-pe-perse-lõuad...”

“Pa-pa-paneme ühed veel...”

“I-i-i-i-jee...”

“I-i-i-i-jee...”

“Võvõvõvõvõvõvõvõvõvõvõv?”

“Sõsõsõsõsõsõsõsõsõsõsõsõsõs!”

“Ijijijijijijijijijijijjee.”

“Ijijijijijijijijijijijjee.”

Quit playing games with my heart. My heart. My heart. Tuleb VIVAst. Kordab. Laman kõhuli madratsil. Tõstan pilgu. Vaatan kella. Kaksteist. Kaksteist! Neli tundi. Keeran madratsil külili. Sõber lamab kõrval. Ka kõhuli. Naeratab.

“Putsi,” ütleb ta.

“Putsi,” ütlen ma.

“Ma ei ole...”

 “Mina ka mitte...”

“Lõuad...valusad...”

“Lõuad...värisesid, mäletad?”

“Mäletan: võvõvõvõvõvõ...”

“Ja: Sõsõsõsõsõ...”

“Lõpp hea.”

“Füüsiline hea. See on millegagi segi...”

“See on kõigega segi! LSD, heroiin, coka – kõik! Saad aru?”

“Kõik jah...”

 “Vaata, cola ja vesi on otsas...”

“Täitsa lõpp... Millal?

“Ma ei mäleta...”

“Seda ostame veel!”

“Ostame!”

“Sada!”

“Kakssada!”

“Tuhat!”

“Tuhat! Just! Tuhat E’d!”

“Võvõvõvõvõvõ!”

“Sõsõsõsõsõsõsõ!”

Hommikul võtan sõbra tööle kaasa. Ta on indulgents. Keegi ei mölise, et ma kolm tundi hilinesin. Kõik teavad seda. Ta õpib psühholoogiat. Nagu minagi. Me oleme täiesti soodad. E hajub vaikselt. Vahepeal teeme teineteisele silma ja “võvõvõvõ” ja “sõsõsõsõsõ”. Keegi ei saa aru. Keegi pole öö jooksul neli E’d näkku teinud. Ja mitte tavalist E’d! X faili! Võvõvõvõvõvõvõ.

Ülemus teab ka sõpra. Ajab juttu. Sõber laseb ülemusel 30 sekundiga juhtme kokku. Ülemus unustab mult küsida, kas asi on valmis. Inulgents toimib. Valetan raamatupidajale, et mu ema ja isa hukkusid autokatastroofis, ta ei usu, aga annab mulle ikkagi kolm tonni avanssi. “Objektil,” hüüan sekretärile. Ostame kaks grammi kokat. Kell on kaks. Otsustame minna kinno. Veini ei taha. Kokat ei saa ja ei ole mõnus kinos teha. Sõbral on LSD’d.

Kinos on Toy Story.

...saad aru, asjadel on kolm nähtavat mõõdet. Saad aru? Saad! Ma tunnen. Praegu saad aru. Otse. Ilma mingi vahenduseta. Otse taipad. Kolm mõõdet on asjadel. Ja siis on neljas mõõde. See on aeg. Võta näiteks plastmassist mänguasi. Tema neljas mõõde on jälg ajas. Saad aru? Vaata, asi paikneb oma eksistentsi jooksul väga einevates ruumpunktides. Väga erinevates. Kui sa näed neljandat mõõdet, ja ma tean, et sa praegu näed, siis sa näed seda jälge ajas, sellest moodustub keeruline muster. Kus asi on olnud, kus on ja kus ta olema saab. Näed? Mina näen ka. Ja muidugi viies mõõde. Tähenduse mõõde. Nilline on selle asja tähendus... kuule... kas see LSD läheb kunagi alla ka või?... tähenduse mõõde. See on viies mõõde. See on nagu asja vari. Nagu selle plastmassmänguasja “Made In Taiwan” vari. Sad Little Creature. Tähendus on nagu vari. Selgelt näha. Milline on selle asja tähendus kõigile igal hetkel ja käesolevas hetkes. Niimoodi viit mõõdet vaadates on igast asjast võimalik lõplikult aru saada...

VIVAst on JAM. Fucking kordus. Fucking Scooter. Fucking! Mis kell on? Üks! Öösel! Perse! Mul peab värk hommikul kella seitsmeks valmis olema! Hüppan püsti. Ma ei mäleta, kuidas ma koju sain. Ma ei mäleta, kus ma käisin. Kinos? Vist jah. Kus sõber on? Ma ei tea. Haaran toolilt pluusi. Koban taskut. Alles! Üks gramm on alles! Kus teine on? Sõbrale andsin? Vahet pole. Gramm on hea. Gramm veab välja. Gramm on hea. Tellin takso. Gramm veab välja. Tööle.

Teate mida? Te ei tea sittagi. Ma panin just esimese laksu. Teate, kui te kunagi asute siia tööle, siiasamma, sama laua taha, siis ärge sõrmi suhu toppiga, kui olete lauda puudutanud. Saate veel üledoosi. Saate aru? Te ei saa midagi aru. Mitte midagi. Mul on selline selgus peas, et täitsa lõpp. Saate aru. Ma kontrollin teid. Ma kontrollin teid kõiki. Ahvid. Otse või kaudselt. Kas teid ennast, või teie emasid, naisi, sõpru, ükskõik keda! Minu eest ei pääse keegi! Ma kontrollin teid kõiki. Nii. Veel üks triip. Niiiiih!

Niiiiih!

Jagate matsu või? Sihuke kraam, et täitsa lõpp. See kollane lõikamata kama on ikka killer. Nihuke selgus, et täitsa lõpp. Ma olen teie ajudes, ma olen teie eludes, ma olen teie südames, ma olen teie maksas, neerus ja kaksteistsõrmikus. Ma panen teile munadesse. Ahvid. Kui teil on. Kui ei ole, panen mujale. Ma kontrollin teid kõiki. Kogu aeg. Ahvid. Iga nädal ma süstin teid. Laks on teiega iga hetk. Kõik te olete minu mõju all. Ma olen crack. Ma olen salakaval. Ma olen tappev. Sõltuvusest ei vabane te iial. Surete. Kogu teie elu läheb cracki pärast perse. Nii. Ülejäänud koka tuleb portsjoniteks jagada. Kaksteist triipu. Nii. Kaksteist triipu tuleb teha. Enne töö, kohe lõbu. Nii. Kaksteist võrdset triipu. Millisest alustan? Vahet pole. Niiiiiiih! Sa süda, kui selge. Ma jõuan töö valmis. Alati olen jõudnud. Kõik on valge. Keskendun. Tõstan pilgu ekraanile. Trükin.

VEEVALAJA

Suhted: Sel nädalal võid suurel määral muutuda. Jäära või Amburi märgis sündinud inimene annaks sulle kohutavalt energiat ja oleks sulle toeks vähemasti viiel erineval moel...